Praegune keskerakondlik kisklemine on toonud vähemalt ühe hea tulemuse: kirikuisad on ajakirjanduse veergudele toonud sõna "väärikus". Sõna, mille me oleksime justkui ammuilma unustanud ja ei mäleta ka selle tähendust enam.
Väärikus on see, millest meie ühiskonnas on puudus. Kui pole väärikust, pole ka moraali, pole eetikat. Ja meie avalik elu on kõigest sellest tõepoolest üsna prii kui vähesed erandid välja arvata.
Kes tegi? - Ise tegi!
Kui näeme ebaväärikat käitumist, ei pööra me sellele tähelepanu, me lausa tolereerime seda nii üksikisiku kui ka riigi tasandil. Meedia kipub veel võimendamagi. Igal võimalikul juhul kaitstakse riigi tasandil ebaväärikust JOKK sildiga ja sellega on ebaväärikusel justkui seaduse kaitse.
Väärikus algab üksikindiviidist ja kandub edasi riigile, kogu ühiskonnale.
Nüüd on - lõpuks - kirikuisad teema üles tõstnud seoses Keskerakonna viimase ebaväärika poliitilise kampaaniaga. Ebaväärikas see ju on. Madal, alatu, desorienteeriv. Kuigi see ei ole üllatav, sest selliseid kampaaniaid, üleskutseid ja sõnavõtte on Keskerakonnal ridamisi, on see siiski saanud viimaseks piisaks, nagu näib. Ja on igati tervitatav, et lõpuks keegi, olgu see siis kes iganes, on teema tõstatanud. Loodan, et see leiab laiemat kõlapinda ja seda pikemaajaliselt, mitte vaid hetkeks.
Ebaväärika käitumise tolereerimises on oma osa ka teistel poliitilistel erakondadel, sest mitte ükski - MITTE ÜKSKI - ei ole vastu võtnud üleskutset lõpetada alatu mudaloopimine. Nii on täiesti lootusetu unistus, et mudaloopimises ja alatuses esirinnas trügiv Keskerakond natukenegi hoogu maha võtaks. Võõristav on ka see, et on nii palju inimesi, kes Keskerakonna sellist labast käitumist lausa kiidavad ja/või sellele omalt poolt hoogu annavad.
Häbi, eestlased! Kuhu on jäänud esiisade väärikus? Ega okupatsiooniaeg siis vaimu täielikult murda ei suutnud! Või suutis seda siiski?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar