Veel üks täitunud unistus

Olen tähele pannud, et unistamine tasub ära. Miks? Sest unistustel on kombeks täituda. Unistama ei pea aga suurelt, vaid ikka tasapisi, vähehaaval. Ja nii nad täituvadki.
Kümmekond aastat olin unistanud elamisest maal, järve kaldal, palkmajas. Nüüd ma siin elangi:)
Seda, mis mind maal ees ootab, ma muidugi oskasin ette ujutada, aga mitte PÄRIS seda. Ja üks asi on ette kujutada ja teine asi on selle sees olla. Pealegi ei ole ma varem kunagi elanud järve kaldal.
Meie järveke on kosunud. Sel kevadel ta enam alla ei langenudki, veetase püsib. Muidugi peale seda, kui pool veest oli kevadsula ajal sujuvalt ära voolanud: pühkides heinamaad ja kraavikallast kaasa võttes. Aga järves on elu ja see keeb täiel rinnal. Tol päeval, kui vana maapaandushunnikut korrastasime ja ma kuivanud puid põletama jäin, nägin tõelist idülli: ühel kaldan põletan puid suure lõkkega, eemal magab koer otse veepiiril, teispool järve langetavad mehed puid, konnad viivad segamatult oma armumänge läbi ja täidavad õhu oma bassihäälsete armuhüüdudega, koskelpardid loputavad ennast vees ja aeg-ajalt sukelduvad põhjast maiust tooma, toonekured jalutavad kaldaäärses vees ja ootavad, et konnad valvsuse unustaksid...... Üks ei seganud teist ega teine kolmandat. Saime kõik hästi läbi ja keegi ei tundnud ennast ohustatuna. Peale konnade.
Uskumatu, aga ka traktorite hääl võib olla muusika ja sõnnikuhais parfüüm. Kõik oleneb kohast ja ajast ja sellest, mis on su ümber.
Aga..... on kevad. Ja aeg otsida lennupileteid.
Σύντομα θα είμαι στην Ελλάδα.......

Hull kuumus

Tulin koju käima ja avastasin, et ei talu siinset kuumust. Kui Kreekas on +33 tavaline suvesoe, isegi jahedavõitu, siis siin paneb see mu astma eriliselt tööle ja pea huugama.
Otsin juba lennupileteid tagasi. EI suuda enam.

Ilus talveilm, ainult lund on vähevõitu

Imelik ja vastik kevad on sel aastal. Pealegi olen järjest mitu raksu haige olnud. Esimese külmetushaiguse järel sõitsin Kreekasse, seal sain tervise korda, aga tagasi tulles sain kohe uue laksu ja nüüd juba teist nädalat põen. Hakka või jälle minema, et tervis korda saada.
Uskumatu kevad tõepoolest. Aias ei kasva  miski peale umbrohu, oad ei tõuse üles, kurki pole julgenudki veel avamaale panna, sest on nii külm, külm, külm. Jänesed käivad kapselehti nosimas, lõpuks panin loori peale. Keegi näksib ka peedilehti - jänesed ometi mitte. Kitsed käivad kaevamas hoopiski vanas sõnnikuhunnikus, pool pead sees. Rebased jalutavad niisama ringi ja on prageu väga koledat värvi.
Sääsed. Kui hommikul väkja lähen kohvi jooma, siis esimese kahe minutiga on hall parv ümber ja vähe sellest - ka jalad kattuvad halli karvase kihiga. RÕVE.
Sain ära öelda. Kergem hakkas. Aga köha on endiselt ja kõrvad on nohust lukus.
Need juunikuu peod võiks ka ära lõppeda. Meie peres on neid kuidagi eriti palju juunis.
Olen vist piisavalt kurtnud.
Ohh, Kreeka, mu arm. Tahan sinna tagasi. Enne sügist vist ei saa mahti. Maja tahab lõpetamise eel pilgu peal hoidmist ja aed harimist.
Kui seda metsa ees ei oleks....

Ununenud sõna

Praegune keskerakondlik kisklemine on toonud vähemalt ühe hea tulemuse: kirikuisad on ajakirjanduse veergudele toonud sõna "väärikus". Sõna, mille me oleksime justkui ammuilma unustanud ja ei mäleta ka selle tähendust enam.
Väärikus on see, millest meie ühiskonnas on puudus. Kui pole väärikust, pole ka moraali, pole eetikat. Ja meie avalik elu on kõigest sellest tõepoolest üsna prii kui vähesed erandid välja arvata.
Kes tegi? - Ise tegi!
Kui näeme ebaväärikat käitumist, ei pööra me sellele tähelepanu, me lausa tolereerime seda nii üksikisiku kui ka riigi tasandil. Meedia kipub veel võimendamagi. Igal võimalikul juhul kaitstakse riigi tasandil ebaväärikust JOKK sildiga ja sellega on ebaväärikusel justkui seaduse kaitse.
Väärikus algab üksikindiviidist ja kandub edasi riigile, kogu ühiskonnale.
Nüüd on - lõpuks - kirikuisad teema üles tõstnud seoses Keskerakonna viimase ebaväärika poliitilise kampaaniaga. Ebaväärikas see ju on. Madal, alatu, desorienteeriv. Kuigi see ei ole üllatav, sest selliseid kampaaniaid, üleskutseid ja sõnavõtte on Keskerakonnal ridamisi, on see siiski saanud viimaseks piisaks, nagu näib. Ja on igati tervitatav, et lõpuks keegi, olgu see siis kes iganes, on teema tõstatanud. Loodan, et see leiab laiemat kõlapinda ja seda pikemaajaliselt, mitte vaid hetkeks.
Ebaväärika käitumise tolereerimises on oma osa ka teistel poliitilistel erakondadel, sest mitte ükski - MITTE ÜKSKI - ei ole vastu võtnud üleskutset lõpetada alatu mudaloopimine. Nii on täiesti lootusetu unistus, et mudaloopimises ja alatuses esirinnas trügiv Keskerakond natukenegi hoogu maha võtaks. Võõristav on ka see, et on nii palju inimesi, kes Keskerakonna sellist labast käitumist lausa kiidavad ja/või sellele omalt poolt hoogu annavad.
Häbi, eestlased! Kuhu on jäänud esiisade väärikus? Ega okupatsiooniaeg siis vaimu täielikult murda ei suutnud! Või suutis seda siiski?

Kunagi ma armastasin sind, Eesti Päevaleht!

Veel eelmisel aastal oli Eesti Päevaleht Online esimene veebisait, mille ma hommikul avasin. Nüüd on selleks Postimees. Järgneb Eesti Ekspress, siis Maaleht. Miks see nüüd nii on? Aga seepärast, et vahel tekib kihk kommenteerida. Kas siis artiklit või mõne kommentaatori arvamusavaldust. EPLO seda eelmise aasta viimastest päevadest saati ei võimalda ja miks peaksin teda siis eelistama? Uudised on ju samad ja Postimehes sageli (et mitte öelda enamasti) ka mahukamad ja informatiivsemad.
Vaatasin paar nädalat tagasi huvi pärast ka EPLO-sse. Kui aasta algul klõpsisin end sinna puht harjumusest, siis nüüd juhtub see igavusest. Ei tahtnud oma silmi uskuda kui nägin, et EPLO on hakanud kasutama valvekommentaatoreid! Uskumatu! Tol nädalal oli valves Juku-Kalle Raid. Tema paistis endale võetud ülesannet ka täiesti tõsiselt võtvat ja ütles üsna sageli sõna sekka. Järgmisel nädalal oli valves Sulev Valner. See ehmatas päris ära. Sulev Valner valvekommentaatoriks? No tule taevas appi! Sel nädalal on EPLO saidi külge aheldatud Andres Anvelt. Aina paremaks läheb, mõtlesin omaette. Kes järgmisel nädalal nö ketti pannakse?
Päevalehe veebisaidi loetavus näitab drastilisi kahanemismärke. Kui eelmisel aastal oli näha loetavusnumbreid viie tuhande piiril (vahel enamgi, vahel vähem), siis nüüd on kõik tuhande ringis. Vist nägin ka üht artiklit, kus see number oli kolme tuhande kanti.
Eesti Päevaleht magab magusat und. Kas see on surmauni, seda näitab aeg. Kaldun arvama küll. Miski saatan ei torgi mind tagant seda lehte lugema kui ma ei saa tahtmise korral sõna sekka öelda. Või tegelikult: saaksin ju küll, kui ennast ID-kaardi abil tuvastaksin ja kommenteeriksin oma õige nime all. Aga miks ma peaksin? Miks ma peaksin oma kommentaaridega ärritama oma ema, kes ka internetis lehti loeb ja kellega mu arvamus ühes või teises osas pea alati lahkneb ja tema närvide säästmise huvides ei vaidle ma temaga eriti sageli? Miks peaksin ärritama ja (võibolla) enda vastu pöörama erakonnastunud tööandjat, kelle maailmavaateid ma ei jaga? Ja nii ikka edasi.... Miks ei saa kommenteerida mu välismaal elavad eestlastest sõbrad, kel ID-kaarti ei ole, aga kes veel eelmisel aastal nii mõnigi kord arvamust avaldasid? Mis me sulle teinud oleme, Eesti Päevaleht? Me armastasime sind! Siiralt. Ja olime truud lugejad.
Miks ei kõlvanud see skeem, kus kommentaator ennast toimetusele tuttavaks tegi ja kommenteeris kasutajanimega? Võiksin ju ka ID-kaardiga ennast sisse logida, aga sellisel juhul tahaksin kasutajanime all esineda, mitte enda nime all. Ühele kaardile üks kasutajanimi. Nii saaks välistada läbustajad ja parteispinnerid, kes saja erineva nime all kommentaare vorbivad. Ette antud teemal muidugi.
Aga noh, olen juba harjunud ilma Päevaleheta. Ju nad ise teavad, mis neile parem on. Kas loetavus või jonn.

Kreeka - mu arm

"Oled sa kunagi mõelnud, kuidas on elu kusagil mujal? Lihtsalt mõelnud, kuidas sa elaksid, kui sa ei elaks siin? Kui sa elaksid kuskil, kus ei valitseks üheksa kuud aastas vihm ja hallus? Kujuta ette, kuidas sa elaksid kuskil, kus päike on aastaringselt su kaaslane, kus sa ei pea mõtlema, mida välja minnes külma vastu selga panna, kui sa näed aknast vaadates sinist, mitte pruuni või rohelist vett.... Kus värvid oleksid kirkamad, olgu see värv siis pruun, roheline, kollane, sinine või punane.... Kus isegi kividel on värvid ja kus silmapiir on nii kaugel, et sa seda ei näegi...."
Laenasin need sõnad ühest loetud raamatust. Aga mitte sellest raamatust ei tahtnud ma rääkida.


Esimest korda sattusin Kreekasse 2001.aastal. Lihtsalt pakkisime mehega kohvrid ja lendasime tundmatusse. See maa võlus esimese hetkega. Millega - ei teagi. Aga ma tundsin ta ära. On ju sageli nii, et ei tea, mida otsid, aga kui oled leidnud, siis tunned ära. Nii oli ka Kreekaga. 
Armastan saari. Saartel on oma eriline aura, erilised inimesed, erilised tavad - nii meil kui mujal. Ja pikemaks jäimegi esimesel reisil peatuma Kreetale, Sitiasse. Olime seal kaks imeilusat juunikuu nädalat.
Aga mitte Sitiast ei tahtnud ma rääkida. Vaatasin mõni aeg tagasi teab-mitmendat-korda filmi "Kreeka magnaat", Onassise ja Jackie lugu ja siin, keset külma ja halli, tundsin lausa läbi telekaekraani Kreeka saarte lõhnu ja hääli. Ja filmi-Onassis ütles sama, mida minagi tunnen: Egeuse mere saared on sellised, et siin ei lähe miski muu korda. Ja ei lähegi! Sa lihtsalt oled seal, vabana kõigest. Ja oled õnnelik. Võibolla on see petlik. Ma ei tea. Aga minuga on see alati nii olnud.
Ma ei ole enam lugenud, mitu korda ma olen Kreeka saartel käinud. Unistan, et saaksin käia vähemalt 10-15 saart läbi, aga vaevalt ma jõuan. Üheksa aastaga olen väisanud ainult kolme: Kreeta, Santorini, Korfu. Santorinil käisin vaid korra, rohkem tagasi ei igatse. Aga asi ei ole mitte saares ega saare elanikes vaid minus: olen rannaelukas ja Santorini vulkaanilised rannad ei ole minu jaoks. Samas on just Santorinilt pärit kõige suurem elamus - päev jahiga vulkaanikraatris. Nii sünge, nii ilus, nii armutu ja nii armulik meri. Ja võrratu kaldeera.
Juba veebruaris hakkan igal aastal lennupileteid otsima ja klapitama aegu, millal kõige parem sõita oleks. Aprillis on mul juba piinavalt valus igatsus sealse kristallselge merevee, päikese, kumma liiva ja suus sulavate tomatite järgi. Igatsen hommikukohvi juues rõdul istuda, vaadata merelt tulevaid kaluripaate, kuulata oliivipuude lehestikes lausa kõrvulukustavalt siristavaid tsikaade, hingata sisse veidi kirbet lillede lõhna ja tunda, kuidas päike iga sekundiga aina kuumemalt ja kuumemalt nahka põletab....
Oh, Kreeka, mu arm!

Καλημέρα!

Απολαύστε τη ζωή! έλα, έλα, έλα, έλα, έλα, έλα!

Härmaväravad

Talv on imeline aeg ja sel aastal on ta seda eriti. On lumi, on kargelt külm ja on valge. Meie valgusvaeses vööndis on iga valgust täis päev kui kingitus. Päike - kui teda on - rõõmustab lisaks.

Metsas läbi valgete härmaväravate kõndides märkad, et su ümber on kõik must-valge. Kuid tehtud pilte vaadates märkad värve. Õhk oleks justkui värviline! Nii palju erinevaid toone, et tundub, justkui ei saakski need pildid olla tehtud kõik ühel ajal, ühes kohas, ühe aparaadiga.

Kui männimuster on soojalt pruunikas, siis lumekoormaga kuused näivad sinised. Päike lisab violetset ja punast.
Puitlinnakesed on lumme mattunud, majad kui mütsakud ägamas raskuse all. Kõrguv kirikutorn särab päikesekiirtes. Ainult sellele aasta-ajale omane karge ilu. Jäine.

Metsloomad on hädas. Sügisel, õunauputuse ajal põlluveerde kokku kuhjatud õunahunnik on ära kadunud - kitsed avastasid selle juba esimeste külmadega. Jänesed teevad oma haake noorte õunapuude ümber ja küllap on pettunud, et ei pääse tüvekoort ampsama. Nii löövad nad hambad sisse igale poole, kus midagi söömiskõlbulikku arvavad leidvat.

On tahtmine kõiki neid hetki jäädvustada, sest iial ju ei tea, kui mitmes järgmine talv taas sellist ilu näitab.  Nii värvitult värvilist.