Talv on imeline aeg ja sel aastal on ta seda eriti. On lumi, on kargelt külm ja on valge. Meie valgusvaeses vööndis on iga valgust täis päev kui kingitus. Päike - kui teda on - rõõmustab lisaks.
Metsas läbi valgete härmaväravate kõndides märkad, et su ümber on kõik must-valge. Kuid tehtud pilte vaadates märkad värve. Õhk oleks justkui värviline! Nii palju erinevaid toone, et tundub, justkui ei saakski need pildid olla tehtud kõik ühel ajal, ühes kohas, ühe aparaadiga.
Kui männimuster on soojalt pruunikas, siis lumekoormaga kuused näivad sinised. Päike lisab violetset ja punast. Puitlinnakesed on lumme mattunud, majad kui mütsakud ägamas raskuse all. Kõrguv kirikutorn särab päikesekiirtes. Ainult sellele aasta-ajale omane karge ilu. Jäine.
Metsloomad on hädas. Sügisel, õunauputuse ajal põlluveerde kokku kuhjatud õunahunnik on ära kadunud - kitsed avastasid selle juba esimeste külmadega. Jänesed teevad oma haake noorte õunapuude ümber ja küllap on pettunud, et ei pääse tüvekoort ampsama. Nii löövad nad hambad sisse igale poole, kus midagi söömiskõlbulikku arvavad leidvat.
On tahtmine kõiki neid hetki jäädvustada, sest iial ju ei tea, kui mitmes järgmine talv taas sellist ilu näitab. Nii värvitult värvilist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar