Kreeka - mu arm

"Oled sa kunagi mõelnud, kuidas on elu kusagil mujal? Lihtsalt mõelnud, kuidas sa elaksid, kui sa ei elaks siin? Kui sa elaksid kuskil, kus ei valitseks üheksa kuud aastas vihm ja hallus? Kujuta ette, kuidas sa elaksid kuskil, kus päike on aastaringselt su kaaslane, kus sa ei pea mõtlema, mida välja minnes külma vastu selga panna, kui sa näed aknast vaadates sinist, mitte pruuni või rohelist vett.... Kus värvid oleksid kirkamad, olgu see värv siis pruun, roheline, kollane, sinine või punane.... Kus isegi kividel on värvid ja kus silmapiir on nii kaugel, et sa seda ei näegi...."
Laenasin need sõnad ühest loetud raamatust. Aga mitte sellest raamatust ei tahtnud ma rääkida.


Esimest korda sattusin Kreekasse 2001.aastal. Lihtsalt pakkisime mehega kohvrid ja lendasime tundmatusse. See maa võlus esimese hetkega. Millega - ei teagi. Aga ma tundsin ta ära. On ju sageli nii, et ei tea, mida otsid, aga kui oled leidnud, siis tunned ära. Nii oli ka Kreekaga. 
Armastan saari. Saartel on oma eriline aura, erilised inimesed, erilised tavad - nii meil kui mujal. Ja pikemaks jäimegi esimesel reisil peatuma Kreetale, Sitiasse. Olime seal kaks imeilusat juunikuu nädalat.
Aga mitte Sitiast ei tahtnud ma rääkida. Vaatasin mõni aeg tagasi teab-mitmendat-korda filmi "Kreeka magnaat", Onassise ja Jackie lugu ja siin, keset külma ja halli, tundsin lausa läbi telekaekraani Kreeka saarte lõhnu ja hääli. Ja filmi-Onassis ütles sama, mida minagi tunnen: Egeuse mere saared on sellised, et siin ei lähe miski muu korda. Ja ei lähegi! Sa lihtsalt oled seal, vabana kõigest. Ja oled õnnelik. Võibolla on see petlik. Ma ei tea. Aga minuga on see alati nii olnud.
Ma ei ole enam lugenud, mitu korda ma olen Kreeka saartel käinud. Unistan, et saaksin käia vähemalt 10-15 saart läbi, aga vaevalt ma jõuan. Üheksa aastaga olen väisanud ainult kolme: Kreeta, Santorini, Korfu. Santorinil käisin vaid korra, rohkem tagasi ei igatse. Aga asi ei ole mitte saares ega saare elanikes vaid minus: olen rannaelukas ja Santorini vulkaanilised rannad ei ole minu jaoks. Samas on just Santorinilt pärit kõige suurem elamus - päev jahiga vulkaanikraatris. Nii sünge, nii ilus, nii armutu ja nii armulik meri. Ja võrratu kaldeera.
Juba veebruaris hakkan igal aastal lennupileteid otsima ja klapitama aegu, millal kõige parem sõita oleks. Aprillis on mul juba piinavalt valus igatsus sealse kristallselge merevee, päikese, kumma liiva ja suus sulavate tomatite järgi. Igatsen hommikukohvi juues rõdul istuda, vaadata merelt tulevaid kaluripaate, kuulata oliivipuude lehestikes lausa kõrvulukustavalt siristavaid tsikaade, hingata sisse veidi kirbet lillede lõhna ja tunda, kuidas päike iga sekundiga aina kuumemalt ja kuumemalt nahka põletab....
Oh, Kreeka, mu arm!

Καλημέρα!

Απολαύστε τη ζωή! έλα, έλα, έλα, έλα, έλα, έλα!